Raamatu arvustus – Jaron Lanier “Ten Arguments for Deleting Your Social Media Accounts Right”

Tehnoloogiakriitika on läbi ajaloo sageli olnud pigem tehnofoobidest ludiitide pärusmaa, sestap pani kulmu kergitama, kui terav rünnak tänapäeval ülipopulaarse sotsiaalmeedia suunas tuli hoopis ameerika arvutiteadlase ja virtuaalreaalsuse teerajaja Jaron Lanieri sulest. Tehnoloog väidab oma süngevõitu raamatus, et kaasaegsed sotsiaalmeedia platvormid võivad osutuda palju salakavamalateks, kui tavakasutajale esmapilgul tundub. Kuigi kohati äärmuslikud, pole Lanieri ideed siiski paranoilised konspiratsiooniteooriad, vaid sündinud reaalsest murest IT, ühiskonna ja selle kodanike heaolu üle. 

Raamatu autor loetleb kümme punkti, mis peaksid panema lugejat mõtlema, kas tal ikka on sotsiaalmeedia kontosid nende praegusel kujul tarvis.

1. Sotsiaalmeedias kaotad oma vaba tahte.

Sa teed tööd, ühtäkki kõlab taskust juba vana hea tuttav heli ja vibratsioon, sõnumisaatjaks üks või teine sotsiaalmeedia äpp. Üritad mitte välja teha, kuid huvi on liiga suur, tähelepanu hajub; Sa annad alla ja sirutad sõrmed taskusse. On leitud, et tähelepanu hajudes kulub kuni pool tundi, et see tagasi saada^[1]. Tähelepanumajanduses jäävad võitjateks need, kes oma telefonid välja lülitavad. Miks on sotsiaalmeedial tarvis meie tähelepanu, kui selle kasutamine on tasuta? Sest sotsiaalmeedia tõelised kliendid on ettevõtted, kasutajad on vaid toode.

Üks esimesi biheivioriste, Ivan Pavlov, avastas oma eksperimentides, et kui koerte söötmisele eelneb alati kellukese helin, piisab hiljem vaid selle heli taasesitamisest, et koertel ila jooksma hakkaks^[2]. Miks peaks keegi tahtma treenida inimest nagu Pavlovi koera ja panna teda seostama stohhastilist stiimulit millegi positiivsega nagu sotsiaalne heakskiit? Sest sotsiaalmeedia platvormide omanikud saavad tasustatud kolmandate osapoolte poolt, kes üritavad inimestele oma tooteid ja teenuseid müüa. Selleks, et inimesed reklaame näeksid, on aga oluline maksimeerida rakenduse kasutamist, ning selleks tasub inimestes tekitada selle kasutamise harjumus.

2. Sotsiaalmeediast lahkumine on parim viis kaasaja hullumeelsuse vastu võitlemiseks.

Süstemaatiline biheivorism ei pruugi alati halb olla. Positiivse näitena võib tuua kognitiivkäitumusliku teraapia, mille abil võivad inimesed ületada psühholoogilisi tõkkeid. Kui aga terapeut on mõne suure korporatsiooni palgal, kelle huvides on Sind teatud moodi mõjutada ja panna Sind kellegi teise huvides käituma, siis muutub selliste meetodite kasutamise eetilisus küsitavaks. 

Kui inimeste tähelepanu köitmine on raha tegemise eelduseks, siis tuleb tähelepanu saamiseks kasutada kõiki manöövreid. Teavitused saab küll maha keerata, soovitused keelata, oma andmete kasutamist piirata, kuid vaikimisi on need lubatud, ja platvormid panustavad sellele, et kasutajad ei viitsi või ei oska sügaval rakenduse sätetes tuhnida. Ainus kindel alternatiiv on neid üldse mitte kasutada.

3. Sotsiaalmeedia teeb Sinust mölaka.

Ärimudelis, mis teenib enim kasu tähelepanu köitmise, inimeste kaasamise ja kirgede üleskütmise pealt, on skandaalide tekitamine, vaenu õhutamine ja inimeste polariseerimine selle omanike huvides. On leitud, et negatiivsed emotsioonid mõjutavad inimesi tugevamalt kui positiivsed^[3]. Seega pole negatiivse alatooniga info vohamise või vaenu leviku tõkestamine sotsiaalmeedias iseäranis suureks prioriteediks. Sotsiaalmeedia paneb meid pooli valima, grupi liikmeks olemine võib aga teha inimesest suurema mölaka kui ta seda indiiviidina eales oleks.

4. Sotsiaalmeedia õõnestab tõde.

Tõejärgset ajastut ilmestavas informatsiooni ülekülluse ja manipulatsiooni tingimustes on üha raskem teha kindlaks sotsiaalmeedias levivate väidete tõesust. Libauudised, infosõjad ja desinformeerimine on tähelepanumajanduse väga reaalne varjukülg. Sotsiaalmeedia “kajakambri algoritmid”, mis söödavad kasutajale ette aina enam üheülbalist informatsiooni – sellist nagu ta on juba eelnevalt tarbinud –, soodustavad inimeste radikaliseerumist, poliitilist polariseerumist, ja tolerantsuse vähenemist teisitimõtlejate suhtes.

5. Sotsiaalmeedias muutuvad Sinu mõtted tähendusetuks.

Internetisuhtlust ilmestab konteksti hägusus, ja Lanier leiab, et sotsiaalmeedias puudub inimestel kontroll selle üle, kuidas nende sõnu interpreteeritakse. 

6. Sotsiaalmeedia hävitab Sinu empaatiavõimet.

Kas poleks veider, kui Wikipedia artikli sisu oleks igale lugejale erinev, vastavalt sellele, milline on tema kohta kogutud andmed? Umbes niimoodi toimub käesolevalt kasutajatele info kuvamine sotsiaalmeedia võrgustikes. Sisu ja reklaamid isikupärastatakse algoritmiliselt igale kasutajale. Maailm, mida üks inimene päevast päeva näeb, on kellelegi teisele täiesti nähtamatu, mis siis, et bussis sõites võivad nad istuda kõrvuti.

7. Sotsiaalmeedia teeb su õnnetuks.

Sotsiaalmeedia võib mõjuda rusuvalt inimese enesehinnangule, põhjustada anhedooniat, tekitada masendust jms, põhjuseid on mitmeid^[4]. Hirmuäratav on aga mõte sellest, et kasutaja hetkemeeleolu on võimalik mõjutada, tuvastada ning vastavalt olukorrale talle ka reklaame ette sööta^[5].

8. Sotsiaalmeedia tahab, et sul puuduks majanduslik väärikus.

Sotsiaalmeedia firmad on teeninud oma rikkuse müües kasutajate andmeid kolmandatele osapooltele, pakkudes kasutajatele vastutasuks tasuta sotsiaalmeedia teenust. Lanier ütleb, et ta ei kavatse kasutada Facebooki, Google’it ega Twitterit kuni ei eksisteeri võimalust selle eest maksta ja ühtlasi seada hind oma andmetele.

9. Sotsiaalmeedia muudab poliitika võimatuks.

Sotsiaalmeediaga on võimalik mõjutada valimisaktiivsust nii ühes kui teises suunas ja manipuleerida avaliku arvamusega mastaabis, mis võib otsustada valimiste tulemused.

10. Sotsiaalmeedia vihkab Su hinge. 

Lanier väidab, et sotsiaalmeedia mõjutab ja muudab inimesi väga sügaval, lausa spirituaalsel tasandil, justkui mõni kultus, millel on oma tõekriteerium – viraalsus. 

Kuigi sotsiaalmeedia platvormid on rajatud algupäraselt enamasti vabale tarkvarale, kaitstakse selles kasutatavaid ja miljardite inimeste elusid mõjutavaid algoritme nagu kroonjuveele – "kas vaba tarkvara liikumine pole siin avatuse ja läbipaistvuse mõistes pisut ämbrisse astunud?" – küsib Lanier. 

Raamat pakub tõeliselt põneva pilguheidu sotsiaalmeedia ärimudelite telgitagustesse. Autori seisukohavõtud on kohati must-valged ja dramaatilised ning lühikese raamatu kohta korratakse samu mõtteid palju. Lanier näib alahindavat tavainimese suutlikkust tehnoloogiaga ümber käia, pidades kõiki äärmiselt naiivseteks ja mõjutatavateks. Üleskutse oma sotsiaalmeedia kontod kustutada võiks lahendada probleemi küll konto kustutaja jaoks, kuid mitte ühiskonna jaoks laiemalt. Aga võib-olla on see transformatiivseks tõukeks vajalik esimene samm.

 

Viited
1) Lastoe, S. This Is Nuts: It Takes Nearly 30 Minutes to Refocus After You Get Distracted. Allikas: TheMuse, https://www.themuse.com/advice/this-is-nuts-it-takes-nearly-30-minutes-to-refocus-after-you-get-distracted

2) Roseveleth, F., (2018) What Kind Of Dog Was Pavlov’S Dog? Allikas: Smithsonian, https://www.smithsonianmag.com/smart-news/what-kind-of-dog-was-pavlovs-dog-22159544

3) Vaish, A., Grossmann, T., Woodward, A. (2008) Not all emotions are created equal: The negativity bias in social-emotional development. Allikas: National Center for Biotechnology Information, https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3652533/

4) Sagioglou, C., Greitemeyer, T. (2014) Facebook’s emotional consequences: Why Facebook causes a decrease in mood and why people still use it. Allikas: Computers in Human Behavior, Vol 35, Juuni 2014, lk 359-363, https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0747563214001241 

5) Levin, S. (2017) Facebook told advertisers it can identify teens feeling 'insecure' and 'worthless' Allikas: The Guardian, https://www.theguardian.com/technology/2017/may/01/facebook-advertising-data-insecure-teens