IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Võhiku jaoks pole suurt vahet, kas tülitada oma printeri tindikasseti murega masinõppe spetsialisti või hoopis kvantarvuti inseneri, tema jaoks on see “arvuti värk” kõik üks ja see sama. Tegelikkuses on aga IT valdkond väga lai ning võimalusi spetsialiseerumiseks mitmeid. Kui võtta näitena ühe kitsa valdkonna, veebiarenduse, üks ametinimetus, front-end arendaja, siis võib ka juba ainuüksi siin eristada päris erinevaid rolle, mille kõigi juurde kuuluvad teatud kindlad oskused. On keegi, kes on kibe käsi responsiivsete kasutajaliideste jaoks CSS-i ja semantilise HTML-i loomises, teine tegelane valmistab aga SVG-dega interaktiivseid andmevisualisatsioone, mis ulatuvad lihtsast sektordiagrammist reaalajas uuenevate aegridade ja kaugseire andmetel põhinevate 3D kaartideni, kolmas keskendub aga hoopis üheleheliste JavaScripti rakenduste optimeerimisele. Kusjuures kõik nad tegelevad sisuliselt front-endis, tööks vajaminevad oskused kattuvad osaliselt, aga ka erinevad oluliselt. Kas profiks võ

Copyleft on piirangud piirangutele ehk autoriõiguste rakendamine eesmärgiga säilitada teose esialgseid vabadusi. Siia hulka kuuluvad vabadus teost kasutada ja uurida, seda kopeerida ja teistega jagada, teost muuta ning seda muudetuna levitada.  Free Software Foundation eristab nelja erineva kangusega copylefti: Tugev – GPL ( GNU Üldine Avalik Litsents) on tuletatud teostele laienev avatud lähtekoodiga litsents, mis tagab õiguse teost kasutada, kopeerida, muuta ja jagada, kusjuures muudetud toote edasilevitamisel on nõutav muudatuste avaldamine. Näited: Git, AbiWord, MySQL. Väga tugev – AGPL (GNU Affero Üldine Avalik Litsents) tagab samad vabadused, mis GPLv3, ent peab levitamiseks ka võrgu kaudu kasutamist , millega peab kaasnema lähtekoodi avalikustamine.  Näited: MongoDB ( kuni 2018) , EdX.   Nõrk – LGPL (GNU Vähem Üldine Avalik Litsents) litsentsiga algprogramme võib viidata teistsuguse litsentsiga teostes , mis ei ole algprogrammi tuletatud teosed. Mõeldud eelkõige teek

Rick Falkvinge ja Christian Engström kirjeldavad raamatus „The Case for Copyright Reform“ oma visiooni autoriõigustega seotud õigusraamistiku reformimiseks. Autorid väidavad, et praegune mudel, mis peab digimeedia toodete jagamist ebaseaduslikuks, õigustab mastaapset inimeste tagant nuhkimist – muul moel on praktiliselt võimatu teada saada, kes ebaseadusliku jagamisega tegeleb. Nad leiavad, et see on fundamentaalselt vale lähenemine ja pakuvad alternatiivi loetledes kuus peamist seisukohta, mis peaksid lahendama suure osa teemaga seotud probleemidest, ohverdamata sealjuures inimeste õigust privaatsusele.  Kirjutise autorid on ühel meelel, et autoril peaks säilima õigus olla tunnustatud oma loomingu eest. Seda mustrit Internetis enamjaolt järgitakse, autoritele ja algallikatele viidatakse, ning kõik justkui toimib. Kui keegi levitab kellegi teise materjali, ja väidab, et on ise selle autor, ning sealjuures haledalt vahele jääb, järgneb sellele harilikult viraalne naeruvääristamine,

UCLA psühholoog Albert Mehrabian uuris 60ndatel ja 70ndatel suhtumist ja tundeid edastavat kommunikatsiooni. Tema eksperimendid seisnesid selles, et osalejatel lasti kuulata erinevates hääletoonides lausutud sõnu (näiteks „võib-olla“ või „kuri“) millega samaaegselt näidati ka erinevaid pilte näoilmetest; osalejad pidid selles kontekstis dešifreerima kõneleja tundeid. Ta leidis, et sõnadel oli sõnumi edastamisel vaid 7 protsenti kaalu, 38 protsenti informatsioonist tuleb hääletoonist ja 55 protsenti kehakeelest ja ilmest sõnade lausumise ajal. Tulemused ei ole eksperimendi piiratuse tõttu otseselt üldistatavad reaalsele elule, aga annavad siiski veidi aimu, kui oluline on tähenduse mõistmisel suhtluse verbaalsete ja mitteverbaalsete aspektide ühildumine. Seda ei tuleks interpreteerida, nagu sõnad ei kannaks tähendust, vaid et kõneleja suhet öeldusse väljendab eelkõige see, kuidas ta midagi ütleb, ja sellest oleneb just nimelt sõnumi tähendus selles kindlas kontekstis – kui ma ütlen ülb