UCLA psühholoog Albert Mehrabian uuris 60ndatel ja 70ndatel suhtumist ja tundeid edastavat kommunikatsiooni. Tema eksperimendid seisnesid selles, et osalejatel lasti kuulata erinevates hääletoonides lausutud sõnu (näiteks „võib-olla“ või „kuri“) millega samaaegselt näidati ka erinevaid pilte näoilmetest; osalejad pidid selles kontekstis dešifreerima kõneleja tundeid. Ta leidis, et sõnadel oli sõnumi edastamisel vaid 7 protsenti kaalu, 38 protsenti informatsioonist tuleb hääletoonist ja 55 protsenti kehakeelest ja ilmest sõnade lausumise ajal. Tulemused ei ole eksperimendi piiratuse tõttu otseselt üldistatavad reaalsele elule, aga annavad siiski veidi aimu, kui oluline on tähenduse mõistmisel suhtluse verbaalsete ja mitteverbaalsete aspektide ühildumine. Seda ei tuleks interpreteerida, nagu sõnad ei kannaks tähendust, vaid et kõneleja suhet öeldusse väljendab eelkõige see, kuidas ta midagi ütleb, ja sellest oleneb just nimelt sõnumi tähendus selles kindlas kontekstis – kui ma ütlen ülbel toonil "oi kui tore" siis kindlasti ei peegelda nende sõnade tähendus seda, mida ma nendega mõtlen.
Internetis suheldes saab kirjutatut ehtida emotikonidega, mis võimaldavad oma meelelaadist pisut paremini aimu anda. Teatud juhtudel loetakse nende kasutamist aga halvaks stiiliks või isegi täiesti sobimatuks, näiteks siis kui kõnetoon ja kavatsus peaks olema ilmselge, lakooniline või ametlik. Ühtlasi võib emotikonidega liialdamine tunduda teatud juhtudel isegi kahtlasena, justkui teine pool üritaks jätta mingit tehislikku muljet – emotikone laduda on lihtne, aga kas inimene ka tegelikkuses seda emotsiooni tunneb?
Emotikonide mittekasutamine eeldab aga, et nii kirjutaja kui ka lugeja sõnavara ja keelekasutus on piisavalt head, et suhtluse sisu oleks üheselt mõistetav. Kui arukas tehisintellekt kasutaks info hankimiseks vaid teksti ja loomuliku keele töötluse tehnikaid, saaks ta asjadest ilmselt vaid pealiskaudselt aru, sest suur osa kontekstist läheks kaotsi. Mõistmaks kas kirjutis on satiir, sarkasm, künism, viide millelegi muule, trollimine või üdini siiras, tuleb seda toestada kõrvalise infoga, tuleb teada midagi ajastule omaste idiosünkraasiate kui ka konkreetse kirjutaja ja tema meelelaadi kohta. Lisaks võib info erinevatel aegadel tähendada erinevatele inimestele erinevaid asju. Isegi näiteks õhtul teele saadetud sõbralik lõõp võib sõnumi saajale raskel hommikul tunduda sõja väljakuulutamisena. Niisamuti ei tähenda kõrvalseisjale mitte mõhkugi grupisisene nali, mille sünnimomendil ta ei viibinud.
Mehrabian leidis, et olukorras, kus sõna, hääletoon ja kehakeel omavahel ei klappinud, oli sõnal väikeim kaal selgitamaks, mida ütleja tunneb. Olukorras, kus sõnad on aga peamine info kandja, peaks neid ka oskuslikumalt valima. Avalikus internetis kasutatav keel võiks olla väljendusrikas ning suhtlus sama värvikas kui päriselus. On tõsiasi, et teatud keeleliste nüansside väljendamine ja mõistmine on Internetis keerukam, ning et kontekst on kergem kaduma – sellega tuleb arvestada, ja mingit erilist orwellilikku uuskeelt selleks puhuks tekitada pole vaja. Kasutajatele võiks lihtsalt südamele panna, et nad arvestaksid konteksti loomupärase ähmasusega ja ei lööks valede järelduste eest teisi veel risti ning väldiks ka ise puuduliku info põhjal rutakate ja rumalate otsuste tegemist. On ju teada tuntud fakt, et teiste vigu omistatakse eelkõige nende isikule aga enda omi isikust sõltumatutele asjaoludele. Ise tegin mõne aasta eest teadliku valiku vahelduseks mitte kasutada vestlusrakendusi ja hoidun ka e-mailist, väljaarvatud välismaal elavate inimestega kontaktis püsimiseks ja hädapärasteks või ametlikeks asjaajamisteks. Eelistan näost-näkku, harvemini telefonitsi suhtlust, mis annab võimaluse koheselt ilma liigse mõistatamise ja segaduseta asjad selgeks rääkida.
Internetis suheldes saab kirjutatut ehtida emotikonidega, mis võimaldavad oma meelelaadist pisut paremini aimu anda. Teatud juhtudel loetakse nende kasutamist aga halvaks stiiliks või isegi täiesti sobimatuks, näiteks siis kui kõnetoon ja kavatsus peaks olema ilmselge, lakooniline või ametlik. Ühtlasi võib emotikonidega liialdamine tunduda teatud juhtudel isegi kahtlasena, justkui teine pool üritaks jätta mingit tehislikku muljet – emotikone laduda on lihtne, aga kas inimene ka tegelikkuses seda emotsiooni tunneb?
Emotikonide mittekasutamine eeldab aga, et nii kirjutaja kui ka lugeja sõnavara ja keelekasutus on piisavalt head, et suhtluse sisu oleks üheselt mõistetav. Kui arukas tehisintellekt kasutaks info hankimiseks vaid teksti ja loomuliku keele töötluse tehnikaid, saaks ta asjadest ilmselt vaid pealiskaudselt aru, sest suur osa kontekstist läheks kaotsi. Mõistmaks kas kirjutis on satiir, sarkasm, künism, viide millelegi muule, trollimine või üdini siiras, tuleb seda toestada kõrvalise infoga, tuleb teada midagi ajastule omaste idiosünkraasiate kui ka konkreetse kirjutaja ja tema meelelaadi kohta. Lisaks võib info erinevatel aegadel tähendada erinevatele inimestele erinevaid asju. Isegi näiteks õhtul teele saadetud sõbralik lõõp võib sõnumi saajale raskel hommikul tunduda sõja väljakuulutamisena. Niisamuti ei tähenda kõrvalseisjale mitte mõhkugi grupisisene nali, mille sünnimomendil ta ei viibinud.
Mehrabian leidis, et olukorras, kus sõna, hääletoon ja kehakeel omavahel ei klappinud, oli sõnal väikeim kaal selgitamaks, mida ütleja tunneb. Olukorras, kus sõnad on aga peamine info kandja, peaks neid ka oskuslikumalt valima. Avalikus internetis kasutatav keel võiks olla väljendusrikas ning suhtlus sama värvikas kui päriselus. On tõsiasi, et teatud keeleliste nüansside väljendamine ja mõistmine on Internetis keerukam, ning et kontekst on kergem kaduma – sellega tuleb arvestada, ja mingit erilist orwellilikku uuskeelt selleks puhuks tekitada pole vaja. Kasutajatele võiks lihtsalt südamele panna, et nad arvestaksid konteksti loomupärase ähmasusega ja ei lööks valede järelduste eest teisi veel risti ning väldiks ka ise puuduliku info põhjal rutakate ja rumalate otsuste tegemist. On ju teada tuntud fakt, et teiste vigu omistatakse eelkõige nende isikule aga enda omi isikust sõltumatutele asjaoludele. Ise tegin mõne aasta eest teadliku valiku vahelduseks mitte kasutada vestlusrakendusi ja hoidun ka e-mailist, väljaarvatud välismaal elavate inimestega kontaktis püsimiseks ja hädapärasteks või ametlikeks asjaajamisteks. Eelistan näost-näkku, harvemini telefonitsi suhtlust, mis annab võimaluse koheselt ilma liigse mõistatamise ja segaduseta asjad selgeks rääkida.
Comments
Post a Comment