Arvutid ja paragrahvid I – „The Case for Copyright Reform“

Rick Falkvinge ja Christian Engström kirjeldavad raamatus „The Case for Copyright Reform“ oma visiooni autoriõigustega seotud õigusraamistiku reformimiseks. Autorid väidavad, et praegune mudel, mis peab digimeedia toodete jagamist ebaseaduslikuks, õigustab mastaapset inimeste tagant nuhkimist – muul moel on praktiliselt võimatu teada saada, kes ebaseadusliku jagamisega tegeleb. Nad leiavad, et see on fundamentaalselt vale lähenemine ja pakuvad alternatiivi loetledes kuus peamist seisukohta, mis peaksid lahendama suure osa teemaga seotud probleemidest, ohverdamata sealjuures inimeste õigust privaatsusele. 

Kirjutise autorid on ühel meelel, et autoril peaks säilima õigus olla tunnustatud oma loomingu eest. Seda mustrit Internetis enamjaolt järgitakse, autoritele ja algallikatele viidatakse, ning kõik justkui toimib. Kui keegi levitab kellegi teise materjali, ja väidab, et on ise selle autor, ning sealjuures haledalt vahele jääb, järgneb sellele harilikult viraalne naeruvääristamine, mis enamasti kustutab juba üsas mõtted selliselt toimida.

Järgmises punktis pakuvad autorid välja, et jagamine, mida ei tehta kommertseesmärgil, peaks olema lubatud. Olen isiklikult saanud ebameeldiva kogemuse osaliseks kui soetasin poest kellelegi kingiks plaadi, kuid avastasin hiljem, et tegu on piraatversiooniga. Tagastasin eseme kohe ja nõudsin oma raha tagasi, sest ei näe ühtegi põhjust finantseerida kedagi, kes müüb edasi Internetis tasuta leitavat materjali kui tehingult saadud tulu ei liigu originaalautorile. Jagamine, millest tulu ei saada, võiks aga olla lubatud.

Kolmandaks väidavad autorid, et 20 aastat on piisav periood loomingu üle kommertsmonopoli omamiseks. Pikema perioodi, näiteks 70 aasta puhul, võib kannatada eelkõige üldine ühiskondlik areng. On lihtne näha, miks on siinkohal raske välja töötada toimivat ja objektiivset seadust. Igaüks näeb põhjust kaitsta endale armsaks saanud loomingut pikema aja vältel kui seda, millega ei olda tuttav või mis külmaks jätab. Kes tahaks näha kuidas tema armastatud kirjateosest vändatakse fetišeeritud ja labane massidele suunatud versioon? Sellel võib olla küll teost populariseeriv ja majandust elavdav mõju, kuid kui film on oluliselt erinev originaalist, jätab see teose andunud fänni või autori kurvalt kukalt kratsima, et kuidas küll sellise sigaduse eest filmitegija taskud rahaga täideti. Pole kahtlustki, raha paneb rattad käima, ometi võiks autoril säilida õigus tegutseda, et ennetada olukorda, kus tema loomingust luuakse populaarne kuid kaudselt tema nimele häbi toov versioon. Tegu on väga keerulise probleemiga, ja soovitus seada perioodiks 20 aastat on kuidagi õhust võetud ja peegeldab pelgalt soovi perioodi lühendada.

Neljandaks soovitavad autorid, et viie aasta möödudes tuleks väljendada oma jätkuvat soovi loomingust tasu saada mingis avalikus andmebaasis. Mõte sarnaneb Nobeli majandusauhinna laureaat Richard Thaleri tähelepanekuga käitumisökonoomika rolli kohta organidoonorluses. Ta väidab, et kui vaikimisi valik on „nõus“ siis nõustub doonoriks asuma palju suurem osa inimesi, kui siis, kui vaikimisi valik oleks „ei ole nõus“, puhtalt n-ö inertsist. Autoriõiguste kontekstis on ettepanek paslik ja tähendaks, et enamus juhtudest aeguks autori ainuõigus loomingule viie aasta järel, sest see on seadusega kehtestatud kui eeldatud nõusolek, ning perioodi pikendamiseks oleks vaja autoril esitada vastav avaldus. 

Viiendaks lahkavad autorid õigust sämpleid kasutada. Sisuloome on tänapäeval üüratult populaarne ning see eeldab, et üleslaetava sisu kontrollimine toimub automaatselt. Et sisuloome võib selle loojale tulu tuua, peab olema väga selgelt kirjeldatud, millisel määral on sämplite kasutamine lubatud ja mitte. Kuna autorid ei kirjelda kuidas seda kavatsetakse teha, on raske anda hinnangut millisel määral oleks võimalik selliseid piiranguid automatiseeritult kontrollida.

Autorite kriitika DRMi suunal oli pigem pealiskaudne. Jääb isegi mulje, et korraliku teostuse korral võiksid need meetodid pakkuda lahendust, mida autorid väidetavalt otsivad – kui oleks garanteeritud, et inimesed ei saa digitaalmeedia toodet kopeerida, siis poleks ka vaja nende järel nuhkida. See aga eeldaks, et need meetodid oleksid igas olukorras ka õigustatud ja hästi läbimõeldud, ja et need ei „karistaks“ toote seaduslikke omanikke.

Autoriõiguste temaatika tekitab üldjuhul palju poleemikat, mis on hea, sest keerulised teemad vajavadki arutamist. Käesoleva kirjutise autorid oleksid võinud pakkuda välja konkreetseid mudeleid loomeinimeste finantseerimiseks reformitud autoriõiguste seadustikuga maailmas ja kirjeldada tehnilisi meetodeid, millega kavatsetakse seadusmuudatuste ellurakendamist toetada. Autorid väidavad, et esimene on pigem ettevõtja roll, kuid nende argumendid oleksid veenvamad kui oleks toodud näiteid kindlatest lahendustest nt patroonlusele pühendatud platvormid või universaalne baassissetulek jms.