Mainin kohe alguses ära, et see postitus ei püüa teile midagi müüa, või kui, siis ainult üht väikest ideed.
Blogimist võib pidada alternatiivmeedia kanaliks, platvormi tüübiks, mis võimaldab kõigil kajastada oma isiklikku nägemust, arvamust ja soovitusi. Sellise vabaduse tulemusel satub vältimatult ringlusse suures koguses infot, mille kõrvalmõju on see, et ringlevast infost mitte kõik ei pruugi alati olla kõrgeima kvaliteediga. Otsides vastuseid näiteks mõnele tervisega seotud küsimusele, võib hädas olev otsija kergesti sattuda kellegi blogi otsa, mis oma professionaalsest väljanägemisest ja veenvast sõnastusest hoolimata piirdub sageli sisult kas n-ö lihtlabase bro science’i või täieliku silmamoondusega. Ei saa väita, et platseeboefektil, pole oma rolli teatud tervisehädade leevendamisel, kuid ühtlasi lasub pahaaimamatu lugeja õlul kuidagi liiga suur vastutus mürast signaali välja filtreerimise osas, iseäranis kui antud lehekülg sai lugejale serveeritud eelisjärjekorras mingi otsingumootori poolt. Kas ajaveebidel ja sarnastel platvormidel saaks ja võiks eksisteerida mingisugune, soovi korral aktiveeritav usaldatavusmõõdik, lisaks muidugi sellele, mida iga inimene ise lugejate arvust, tagasisidest, blogi mainest ja kirjutiste kvaliteedist järeldada oskab? On loomulikult ennatlik väita, et sellise laienduse olemasolul ei hakataks omakorda sellega manipuleerima. Samuti eeldaks selline projekt algatajalt ka teatud mõttes seda, et tema kätes oleks mingisugune püha tõe monopol. Võib-olla tuleks läheneda pisut teise nurga alt.
Lisaks kasutu või halvemal juhul kahjuliku info vohamisele ei ole harv ka juhus kui blogisid vorbitakse ainuüksi rahalistel taotlustel. Eelnevalt uuritakse, millised võtmesõnad klikke võiksid tuua, luuakse teemakohane blogi, ja hakatakse liiklust oma üllitisele suunama, mis igasuguse praktiliselt kasuliku nõu jagamise asemel tegeleb põhiasjalikult ikka enda või kolmandate osapoolte toodete ja teenuste turustamisega. Blogimine kui marketing on vältimatu ja kindlasti mingi osa toodetest ja teenustest, mille suunas lugejaid juhatatakse tõepoolest tarbijale ka soovitud tulemuse annavad. Kahju on aga sellest, et Internetist on juba oma disaini poolest saanud pärusmaa õhukaupmeestele, kes oskavad panustada inimlikule soodumusele tahta leida vastuseid ja lahendusi oma probleemidele kiiresti ja vähese vaevaga.
Ühest käest ei sunnita ju kedagi tasuta ja seega sageli reklaami- või kaudse müügitulu pealt teenivate autorite kirjutisi tarbima, targem inimene ehk ei võtagi esimest otsingumootori pakutavat vastust alati täie tõe pähe; samas ei saa ka väita, nagu oleks otsijal mingigi otsene kontroll selle üle, mida talle ette serveeritakse. Kellelegi ei saa teha kohustuslikuks kirjutada kvaliteetset sisu lihtsalt heast tahtest. Aga ikkagi oleks tore, kui igasugust püüdlikult veenvat, aga reaalsuses praktiliselt sisutühja materjali ainuüksi lehe SEO optimiseerimise eest ei premeeritaks, vaid märgistatakse kuidagi vastavalt sisule nii, et selle nägemist oma tulemustes reguleerida saaks. Peab taaskord mainima, et selline lahendus peaks olema küllaltki elegantne ja nüanssiderikas, et piirangutest ei kujuneks välja omamoodi türanniat. Sestap peakski leitava sisu osas olema kontroll otseselt otsijal, mõni nõustuks sellise versiooni eest ehk isegi maksma. Võiks ju fantaseerida maailmast, kus otsingumootori tulemustest saaks soovi korral filtreerida (ise tsenseerida) välja lehed ja blogid, mis tahavad sulle midagi müüa, kuigi karta võib, et selliste täiustuste tagajärjel otsingumootori arendaja ärimudel kannataks, vähemalt veel täna.
Interneti võidukäigu üheks positiivsemaks ilminguks võib lugeda tsenseerimata informatsiooni vaba levikut. See on iseäranis tänuväärne kohtades, kus ajakirjanduse ja meedia poolt kajastatav on allutatud rangele kontrollile. Informatsioon on võim – igaühel, kellel on internetiühendus, on võimalus hoida ennast (ja teisi) kursis maailmas toimuvaga, õppida uusi oskusi, hankida tarvilikku teavet, rääkida kaasa kõikvõimalikel teemadel, suheldes sealjuures inimestega, kellega kohtumiseks neil tavaelus võib-olla kunagi võimalust ei tekiks. Ühest käest võimaldab ajaveebindus ja Internet laiemalt mitmekesistada tarbitavat infot, teisalt kaasnevad info vaba levikuga ka negatiivsed nähtused.
Blogimist võib pidada alternatiivmeedia kanaliks, platvormi tüübiks, mis võimaldab kõigil kajastada oma isiklikku nägemust, arvamust ja soovitusi. Sellise vabaduse tulemusel satub vältimatult ringlusse suures koguses infot, mille kõrvalmõju on see, et ringlevast infost mitte kõik ei pruugi alati olla kõrgeima kvaliteediga. Otsides vastuseid näiteks mõnele tervisega seotud küsimusele, võib hädas olev otsija kergesti sattuda kellegi blogi otsa, mis oma professionaalsest väljanägemisest ja veenvast sõnastusest hoolimata piirdub sageli sisult kas n-ö lihtlabase bro science’i või täieliku silmamoondusega. Ei saa väita, et platseeboefektil, pole oma rolli teatud tervisehädade leevendamisel, kuid ühtlasi lasub pahaaimamatu lugeja õlul kuidagi liiga suur vastutus mürast signaali välja filtreerimise osas, iseäranis kui antud lehekülg sai lugejale serveeritud eelisjärjekorras mingi otsingumootori poolt. Kas ajaveebidel ja sarnastel platvormidel saaks ja võiks eksisteerida mingisugune, soovi korral aktiveeritav usaldatavusmõõdik, lisaks muidugi sellele, mida iga inimene ise lugejate arvust, tagasisidest, blogi mainest ja kirjutiste kvaliteedist järeldada oskab? On loomulikult ennatlik väita, et sellise laienduse olemasolul ei hakataks omakorda sellega manipuleerima. Samuti eeldaks selline projekt algatajalt ka teatud mõttes seda, et tema kätes oleks mingisugune püha tõe monopol. Võib-olla tuleks läheneda pisut teise nurga alt.
Lisaks kasutu või halvemal juhul kahjuliku info vohamisele ei ole harv ka juhus kui blogisid vorbitakse ainuüksi rahalistel taotlustel. Eelnevalt uuritakse, millised võtmesõnad klikke võiksid tuua, luuakse teemakohane blogi, ja hakatakse liiklust oma üllitisele suunama, mis igasuguse praktiliselt kasuliku nõu jagamise asemel tegeleb põhiasjalikult ikka enda või kolmandate osapoolte toodete ja teenuste turustamisega. Blogimine kui marketing on vältimatu ja kindlasti mingi osa toodetest ja teenustest, mille suunas lugejaid juhatatakse tõepoolest tarbijale ka soovitud tulemuse annavad. Kahju on aga sellest, et Internetist on juba oma disaini poolest saanud pärusmaa õhukaupmeestele, kes oskavad panustada inimlikule soodumusele tahta leida vastuseid ja lahendusi oma probleemidele kiiresti ja vähese vaevaga.
Ühest käest ei sunnita ju kedagi tasuta ja seega sageli reklaami- või kaudse müügitulu pealt teenivate autorite kirjutisi tarbima, targem inimene ehk ei võtagi esimest otsingumootori pakutavat vastust alati täie tõe pähe; samas ei saa ka väita, nagu oleks otsijal mingigi otsene kontroll selle üle, mida talle ette serveeritakse. Kellelegi ei saa teha kohustuslikuks kirjutada kvaliteetset sisu lihtsalt heast tahtest. Aga ikkagi oleks tore, kui igasugust püüdlikult veenvat, aga reaalsuses praktiliselt sisutühja materjali ainuüksi lehe SEO optimiseerimise eest ei premeeritaks, vaid märgistatakse kuidagi vastavalt sisule nii, et selle nägemist oma tulemustes reguleerida saaks. Peab taaskord mainima, et selline lahendus peaks olema küllaltki elegantne ja nüanssiderikas, et piirangutest ei kujuneks välja omamoodi türanniat. Sestap peakski leitava sisu osas olema kontroll otseselt otsijal, mõni nõustuks sellise versiooni eest ehk isegi maksma. Võiks ju fantaseerida maailmast, kus otsingumootori tulemustest saaks soovi korral filtreerida (ise tsenseerida) välja lehed ja blogid, mis tahavad sulle midagi müüa, kuigi karta võib, et selliste täiustuste tagajärjel otsingumootori arendaja ärimudel kannataks, vähemalt veel täna.
Comments
Post a Comment